Tsauu!

On aeg teha uus postitus. Naljakas, et mul nii palju aega täna on. Aga....
KANKis on lahe töötada:) Noored on lahedad! Töötajad veel lahedamad:)
Aga tegelt kutsuks teid jälle muusikalist osa saama nimelt 2-3 detsember etendub muusikal "Tuhkatriinu" uues võtmes. Varsti tuleb kindlasti ka reklaami suht palju, aga ma usun et see tuleb äge, niiet kutsun teid kõiki üles vaatama muusikali.

Kuigi muusikali proovid on tihti väsitavad, siis lõpptulemus on alati supperhea. Minu jaoks pole muusikali põjieesmärk see, et kui tähtsa rolli saad, kuivõrd see, et koostegemis rõõm on kõige suurem rõõm. Tore on ju töötada andekate inimestega, kuidas ja mismoodi peab muusikal välja nägema. Võibolla suure kummarduse saan teha juba praegu Kairisele, kelle õlul on tegelikult väga suur koormus, muidugi me kõik aitame teda. See on üks üsna pingeline aeg hetkel, kuid varsti on pinged maas ja näitlemised ka tehtud.  Ja peale muusikali saabuvadki kohe jõulud.. ohh see on ilus aeg, palju säravaid tulesid, palju laulmist, ilusad ehted igal pool üleval. Ja mis kõige tähtsam, see on aeg, mil saab teha head kõigile oma sõpradele ja ka neile, kes vajavad hoolt ja armastust, sel külmal ajal. Jõulud on ka üks rahu aeg, mil tuleks unustada viha ja vaen ning hetma kõik halb seljataha. Ma loodan, et nii mina kui ka teie, armsad lugejad, mõtlete sellele ja proovite käituda kuidas on õige. Pidage meeles neid kes on meie juurest juba lahkunud, kuid kes siiski vaatvad meie üle ja elavad meie südames edasi.  Mu jutt läks veidi diiibiks, aga....need on minu mõtted teile täna.

Ilusat novembri lõppu teile kõigile,

All the best,

Greetings dear friends!

Helloooo...
Päris karm kirjutada siia kui ei ole erilist tegutsemist siin 2 aastat näinud eks:)
Aga...paar inimest on mulle rääkinud et miks ma küll ei kirjuta siia enam. No ma püüan seda asja veits siin siis parandada.
Aga kuidas mul siis viimased 2 aastat läinud on...hmmm
kõike asju ma usun et ei suudagi meenutada aga eredamad seigad toon kindlasti teieni :)
Sain ära käia oma unistuste reisil - iisraelis, kus ma sain ja ristitud (Jordani jões), see oli suht külm ja täis palju kalu, ja sellel ajal sadas vihma, nii et see oli suht hea ajastus eks, aga siiski ma olin väga väga õnnelik kogu reisi üle. Eks seal juhtus ka paar õnnetust, nimelt suutsin palavikku üheks päevaks jääda, aga sain siiski sellest üle ja teiseks kui ma vahemeres ujumas käisin siis ma sain meduusilt kõrvetada, see oli nagu uus kogemus, kuid jalg valutas veel päris mitu päeva pärast seda. Aga õnneks see mu tuju, selle reisi vältel, ei mõjutanud, mille üle on mul väga hea meel.
Aga aitab reisist..räägin parem teile ühest toredast õhtust, mida ma veetsin koos kahe väga erilise, armsa tüdrukuga, kes on minu südames väga sügaval. Nimelt Geete ja Liisbet. Ma ütleks, et see õhtu oli üks mu toredamaid õhtuid, seega ma väga tänan teid. Aga miks see õhtu nii eriline oli? Ma kardan, et ma vist ei oska sellele küsimusele küll vastata, sest me suht lihtsal naersime terve õhtu, ja see oli nii vabastav. Ma loodan, et saame mingi aeg veel seda korrata...

Üks suurem sündmus 2-he aasta jooksul oli minu jaoks ka kuukiigutuse projekt, kus ma sain ka kaasa lüüa. Need inimesed, kes seal kõik olid, nad olid nii toredad lihtsalt. Ja mis kõige lahedam, on see, et me kõik tegime head, nimelt plaadi pealt kogutud raha annetsime katikodule muusika tehnika soetamiseks. Tore on koostööd teha inimestega, kes armastavad sama asja mis mina. Aitähh teile kõigile.

Ilusat suve jätku,

Maiu

Uitmõtted

Ehk siis mu mõtted läksid uitama muinasjutu radadele. Nimelt muinasjutud eksisteerivad küll, nt lumivalgeke, tuhkatriinu,okasroosike. Kuid kas päris elus eksisteerib ka muinasjutulisus? Eks iga naine unistab pristsist valgel hobusel. Eks enamus mehi ongi alguses printsid valgel hobusel, kuid mingi hetk muutuvad nad äratundmiseni. Miks see küll nii on? Või kas see kõik on ikka nii must-valge. Kas mitte see prints ei peaks olema see õige kogu eluks. Kaua me otsime seda õiget?  Paljud naised ainult keskenduvadki selle õige otsimisele.Nad võivad kohtuda paljude noormeestega, arvates et iga ettejuhtuv võib olla see õige. Kas naised on tõesti nii meeleheitel? Kuid ma arvan, et kristlaste seas on nii, et Jumalal on plaanitud kõik, ka see õige kellega me terve elu koos veedame. Ehk siis mina ei heida meelt selle õige leidmisel. Mina arvan nii, et kui on õige aeg siis ta ilmub minu ellu. Ma ei otsi teda, kui ma ootan teda.
Sellega seoses tekkis mul järgmine küsimus. Kui ohtlik võib olla avatud süda? Kui sa avad oma südame, loodad sa vastu saada sama mida ise pakud. Aga kui sa peaksid pettuma, mida su süda siis teeks? Ma suht tean vastst sellele, enda kogemusest võin öelda, et  süda muutub kivikõvaks ja raske on seda uuesti avada. Kuid nii palju võin öelda, et lähedaste sõprade abiga  juhtuvad imed mis võivad pehmendada sinu südame ja sa suudad jällegi uskuda muinasjuttudesse. Võib-olla mitte nii suurel määral, kuidas enne, kuid siis öeldakse et lootus sureb viimasena. Samuti leian ma seda,et elu on liiga lühike et muretseda nii paljude asjade pärast. Tuleb elada elu täiel rinna! Ja püüda seda elada nii muretult kui võimalik.

Ja kui sa oled leidnud selle õige, siis miks on nii raske öelda "Ma armastan sind". Miks on raske oma tundeid välja öelda. Kas me kardame midagi? Ma usun, et kõigile ei ole sellist probleemi, kui paljudel on. Me peaksime suutma sellest kõigest üle olla ja püüdma olla piisavalt enesekindlad, kes teavad mida tahavad ja julgevad oma arvamust avaldad. Ükskõik kas see puutub siis tunnetesse või millegi muu kohta. Seega kutsun kõiki üles olema avatumad, enesekindlamad, armastavamad ja hoolivamad, sest me elame vaid korra, elu on liiga lühike, et stressata asjade pärast, mille pärast me ei peaks tegelikult üldse muretsema.

Need on minu mõtted teile täna, võib-olla leidsite endki kusagilt selle jutu seest ära või siis äkki on mõned mõtted sarnased teie omadega. Ilusat õhtu jätku teile.

Naised kui kritiseerijad - on see tegelikult ka nii?

See suht lamp pealkiri küll, aga üks päev hakkasin mõtlema sellele, et kas tõesti naised kritiseerivad rohkem kui mehed? Miks üldse kritiseerida, nobodys perfect juu. Tegelikult kooleme me igapäev kriitikat. Seda nii koolis, tööl, vabal ajal jalutades mööda tänavaid. Kuid mis õigusega me kritiseerime teisi inimesi? Tegelikult selle teema kohta sobib üks vanasõna supper hästi: Teise silmas pindu näed, kuid enda silmas palki ei näe. Tegelikult on halb seda tunnistada, et me hakkame kritiseerima väga kergekäeliselt. Sellel on väga palju põhjusi: kadedusest, madalast enesehinnangust tingituna, kiusamise eesmärgil. Ja neid põhjusi on tegelikult väga, väga palju. Siis nagu tekib selline küsimus, et mis sellest saadakse, kas mingisugust haiglast rahulolu, et saadi jälle midagi halvasti öelda? Samas ei välista ma kriitikat oma elus. Nimelt mingil määral on kriitika hea! See toob mind maapeale tagasi, kui ma sattun hõljuma pilvedes ja mingisuguses utoopias, tegelikult olen alati arvanud, et ma olen ikka rohkem selline inimene, kes on kahe jalaga maa peal, kuid on ka olukordi, kus ma ilustan situatsiooni ja ei näe tõepõhja, või siis ei taha seda näha.
Kui ma oma jaoks lahti mõtestasin kritiseerimise, siis ma leidsin kaks mõtet. Nimelt mis on siis minu jaoks kritiseerimine? Esiteks suures koguses kritiseerimine on halvustas, enese ego tõstmine teise inimese arvelt ja just seda eksisteerib väga palju. Teiseks leidsin ka positiivse mõtte: kui sa teed midagi südamega ja kõik ei lähe nii nagu sa soovid siis vähesel määral kriitikat tähendab seda, et sa suudad paremini ja selles kontekstis tähendab kriitika hoolimist, hoolimist, et sul järgmine kord läheks paremini.

Võite julgelt kommenteerida ja avaldada oma arvamust!

Õpin armastama kolmandas abielus!

Ma pakun, et teil on praegu segadus majas, et mida pealkirja????? Ma lugesin äsja ühte päris huvitavat juttu, see on nüüd üsna pikk seega võtke aega selleks. 

Pärast kahte lahkuminekut olin valmis kõigile meestele selga keerama. Ometi kohtasin uut meest. Siis meenus mulle paarkümmend aastat tagasi astroloogi juures kuuldud lause, mille järgi praegu elan: õpi armastama ja õpeta teisi armastama.

Läksin omal ajal sõbrannaga kaasa astroloogide Pauksonite juurde ja lasin endale teha sünnikaardi. "Tüdruk, sul on eluülesanne täita," rääkis tähetark. Ta ütles, et minu eluülesanne on õppida armastama ja õpetada teisi.

Ma olin siis esimeses abielus. Mõtlesin: " Mul on mees ja kaks last - ma ju armastan neid!" Aegamisi läks astroloogi jutt meelest.

Siis hakkas meie pereelu koost lagunema: ämm näägutas ja näris, mees hakkas lõpuks jooma ja muutus vägivaldseks. Teda oli töö juures koondatud ja järgmine töö soodustas purjutamist. Proovisin küll iga hinna eest kohaneda - ma olin linnatüdrukuna läinud maale ja pidin kõik maatööd ära õppima. Ämmale ei julgenud ma vastu öelda isegi siis, kui tal ilmselt õigus polnud. Mind on niimoodi kasvatatud, et vanemaid inimesi vastuvaidlemata kuulata.

Mees ei osanud purjus peaga ennast talitseda. Aga ma keeldusin meest kohtusse andmast. Mind oli teistmoodi kasvatatud, umbes nii, et kui sa peksa saad, siis saad asja eest. Veel oli mulle arusaamatu, kuidas ma saan anda kohtusse mehe, kellele ma olen ise vabatahtlikult ja verinoorelt läinud! Ma ju ise tahtsin vanematekodust ära ja mehele. Oma esimese mehe juures hindasin tema töökust. Minu pärast joogu, peaasi et on töökas. Mulle meeldis endaga sama võrdne mees. Pealegi oli ta ilus tõmmu mees. Aga ikka läks meie elu lörri.

Kui ma kolmas kord haiglasse sattusin mehe vägivalla tõttu, siis sekkus mu lihane sugulane. Ta üüris mulle linnas korteri ja pidi peaaegu vägisi mind seal kinni hoidma, et ma tagasi mehe juurde ei tormaks. Sugulane soovitas mul psühholoogidega rääkida, need kordasid sama, et perevägivalda kannatada pole õige. Tagantjärgi olen tänulik sugulastele, kes mind tookord mõistusele tõi.

Pärast lahutust alles hakkasin laiemalt mõtlema oma elu üle, kuidas ma elan. Avastasin, et seni olin püüdnud kõigile teistele meele järgi olla, aga ma ei olnud ennast nagu tähelegi pannud, et ma ise olen ka isiksus. Kaugemale mõeldes jõudsin järeldusele, et ma ei olnud armastanud oma meest. Mul olid lapsed selle mehega ja ta oli esimene mees, kellega magasin, aga ma ei olnud teda armastanud. Ma hoidsin teda ja tema hoidis mind, ent ikka see ei olnud armastus, mida tuleb ise ehitada, mida ei leita valmiskujul. Meid viis kokku armumine ja teadupärast läheb see ka harjumuseks või vihkamiseks.

Paar aastat elasin vallalisena. Siis tutvusin oma psühholoogi sõbraga, haritud mehega, kel oli kaks kõrgharidust. Kui tema rääkis, vaatasin mina talle otsa, nagu pudeneks sealt koguaeg kuldmune. Ma sain temaga ajaloost rääkida, kirjandusest - ma sain targa inimesega rääkida. See pimestas mind täiesti ära. Ma mõtlesin, et nüüd ma armastan.

Siis kolisime teise linna. Paari aasta pärast õppisin tundma moraalset vägivalda. Üks rusikahoop on palju kergem kui üks hingeauk! Tean omast käest.

Moraalne vägivald on see, kui sulle tambitakse päevast päeva "kes sa üldse oled! Sa oled ju loll! Sul on kõigest keskharidus! Miks sa kooli pooleli jätsid!"

Kui mul klaas katki läks, süüdistas mees "Lõhkusid klaasi ära jah!" Ma ütlesin, et ei lõhkunud, see kukkus käest. - " Ei kuku ükski asi niisama, sa lõhkusid ilmaasjata...Sa lõhkusid nimelt ära, jah!"

Tahtsin lapsega tema juurest ära minna, aga just siis juhtus, et mees sai tõsise trauma ning mul ei olnud südant sellel hetkel ära minna, sest kartsin, et ta paneb käe endale külge. Nõnda kannatasin paar aastat, kuni arstid kinnitasid, et ta saab iseseisvalt tavaelu toimingutega hakkama. Järgmisel hommikul tellisin auto ja kolisin tema juurest ära.

Siis hakkasin üksinda elama. Üürisin korteri, remontisin ise ja tegin sellest oma pühamu. Tegin endale reegli, et ükski mees, isegi sõbranna mees, ei tohi tulla üle selle pühamu läve. Mitte üks mees minu ellu enam ei astu ja pähe ei istu. Pärast teise abielu lörri minekut otsustasin, et nüüd hakkan mina mehi trampima, nii nagu nemdad mind on trampinud. Edaspidi tahtsin dikteerida mina.

Mõne tüütuma külgelööja peletamiseks ütlesin, et olen lesbi. Sõbrannad mängisid minuga kaasa. Nii kaua võisin mehega olla sõber, kuni ta hakkas mulle keelt kõrva ajama.

Loomulikult püüdsin ma oma elu üle järele mõelda. Hakkasin endas vigu otsima, miks ma luusereid mehi ligi tõmban. Sest olen kohanud mehi, kes tahtsid kergelt ära elada või naise seljas liugu lasta või alandasid naist, et ise vägevam paista. Mõni ütleks, et hellitasin ise mehed liiga ära ja sellepärast istusid nad mulle pähe.

Ühel päeval rääkis sõbranna, et tema majas on alumise korruse üks gei ära ostnud. Hiljem näitas sõbranna enda pool läbi akna seda meest - heledat verd mees, ma ei sattunud temast vaimustusse. Sõbranna seletas aga edasi, et naist tal ei ole, üksinda ta tuleb, üksinda siin remontida nokitseb, ainult ema käib  ja aitab maja eest koristada.

Ükskord tulime sõbrannaga õhtul poest ja - ma läksin võõra ukse taha, sellesama gei ukse ja koputasin. Ma ei oska tagantjärgi ka seletada, miks ma seda tegin, kus mul see mõte või julgus tuli.

Mees tuli avama. Tutvustasin ennast: " Tere, ma olen Kadi, Liina sõbranna. Kuule, tule üles kohvi jooma! Sööme kooki ja..."

Markus seisis ja vaatas mulle otsa, näost valge. Jõudsin juba mõelda, et täielik jobu, kas tõesti kardab naisi niivõrd.

Läksin tagasi Liina juurde, tegime kohvi valmis ja siis alles jõudis mulle kohale, mida ma olin teinud - kutsusin sõbranna elamisse võõra mehe.

Oleks minu sõbranna kutsunud minu koju võõra mehe, oleksin kohe sõidelnud, et kutsugu oma koju. Liina tunnistas, et tunneb mind küll, aga mitte selle kandi pealt.

Keegi koputas. Mida ma nüüd ütlen või teen, ehmatasin mina. Markuse seltsis leidsime jututeemad kiiresti. Tahtsime teada miks ta majaosa ära ostis ja mida sellega teha kavatseb. Tema vastas, et oli läinud naisest laku ja ostnud endale laenuga eraldi eluaseme. Märkasin, et temagi jäi vahepeal iseäralikult mulle otsa vaatama, aga ma ei osanud seda pilku seletada. Rääkida oli palju ja rääkisime poole ööni. Siis tõusin, et hakata linna teise serva oma koju kõndima.

Markus pakkus ebaledes, et kui ma julgen temaga tulla, võib ta mind autoga ära visata. Ilusti viis ukse ette, ei küsinud telefoninumbrit ega trüginud tuppa.

Läks nädal aega mööda, kui Liina helistas: "Tead, alt naabripoiss käis mul ukse taga, ülikonnas ja sätitud. Kutsus mind bowlingut ja lubas mul sõbranna, see tähendab sinu ka kaasa võtta, et tema teeb meile välja."

Mina plaksutasin, et saab sõbranna ka lõpuks tanu alla. Sain väljakutsumisest ühemõtteliselt aru, et ta tahtis Liinale külge lüüa. Naersin Liinale, et tehku auk kahe korruse vahele põrandasse, siis kaks korrust ühe pere käes.

Sel õhtul tuli Liina mulle autoga töö juurde järele, sõitsime keegliklubisse. Markus oli koos oma sõbra Reinuga. Ega ma kuuli veeretada ei saanud oma pikkade küüntega, rohkem heitsin kõrget kontsa üle ühe ja teise jala. Ülbitsesin natuke ja kui meil lõpuks isu täis sai kurikamängust, liikusime edasi lähedalasuvasse pubisse. Mehed küsisid, kas me napsu joome. Mina alkoholi ei joo, Liina oli autoga ja samuti ei tahtnud. Mehed lubasid, et ostavad siis meile kooki. Aga pubi juures teatas Liina, et tema läheb nüüd hoopis koju, sest kell on palju. Sosistasin talle ärgu veel mingu, kuidas mina sedasi üksinda jään. Siis nägin, et Rein kõndis ka minema. Olimegi Markusega kahekesi jäänud.

Läks nii, et mul olid küll kümne sentimeetrised  kontsad all, aga me kõndisime Markusega kella kuueni hommikul mööda linna ringi ja muudkui rääkisime.

Me avastasime, et me mõtleme ühtemoodi, meil on ühesugused unistused. Alles sellel ööl vahetasime telefoninumbreid . Edasi ei valitsenud enam mina oma tundeid. Ma ei tea, mis mul viga hakkas, aga iga päev, kui ma õhtul kodus olin, saatsin Markusele sõnumi "Kell 18 ole ukse ees. Lähme jalutama".

Aga tuppa sisse ma ei lasknud teda. Ma kiusasin vaest meest kolm kuud, iga nädal vähemalt kolm päeva, kas või vihma sadas - meie läksime ikka jalutama. Markus sõitis pärast tööpäeva oma koju ja parkis sinna auto, siis kõndis kolm kilomeetrit minuni, käis minuga jalutamas, saatis mu pärast ukseni ja läks jälle koju.

Mõistsin, et käitusin enda kohta kummaliselt, aga me ei tunnistanud endale, mis tegelikult toimus. Olin harjunud, et mehed käivad minu kannul. Nüüd jooksen ise mingi mehe sabas! 

Ühel päeval kutsus Markus mind, kas ma tahan koos tema sõbra juurde külla minna. Neil olevat mulle üks jutt rääkida. Vaatasin Markusele küsivalt otsa, mis juttu on võõral mehel mulle rääkida, Ise mõtlesin, et pagan, ta on ikka gei - jah, isegi käest polnud ta mul veel kinni võtnud. Markus ei hakanud rohkem midagi seletama.

Läksin siiski kaasa. Markuse sõber võttis mind tuttavlikult vastu. " Oi kui kena on sinuga tutvuda! Sina oled see saatuse naine," ütles ta.

Esimese hoobiga ei saanud ma arugi, mis naine ma pidin olema. Mehed vaatasid üksteisele otsa, nemad teadsid, millest jutt käib. Siis tuli Markuse sõber Rein ka ja nad rääkisid mullegi.

Kuu aega enne seda, kui mina olin Markuse ukse taha läinud koputama, olid kolm sõpra samamoodi koos istunud ja viina võtnud. Poisid oli öelnud Markusele, et nendel on naised ja tema ka ei saa üksi jääda. "Kas sa ei leia siis naist või!" ässitas üks neist. Aga Markus ei ole baarides käija ja kohmas vastu, et ah, tema ei viitsi, kui ei ole, siis ei ole, tal üksinda ka hea. Üks sõpradest oli ärgitanud, et võtavad reast mõned üritused ette, kus nais võiks kohata. Teine kinnitas, et ega niisama otsides õiget naist ei leia. "Pane tähele, Markus, tuleb ka sinu õnnelik päev, kui see õige naine koputab su ukse peale," ütles üks sõpradest sealsamas.

Sellepärast oligi Markus ära ehmatanud, kui mind ukse taga nägi. See hetk oli otsekui sõna sõnalt  sõbrapoiste ennustus. Ta oli algul kahtlustanud, kas sellesama jutu pärast saatsid poisid talle naise ukse taha.

Korraks oli ta oletanud, et ehk hoopis mõni müügiagent, kes tahab midagi hakata pähe määrima. Lõpuks oli helistanud oma sõbrale: "Kuule, kelle sa mulle siia ukse taha saatsid?" Sõber vastu: "Purjus oled või? Kedagi pole saatnud!" 

Tol õhtul sain ma viimaks enast aru, miks ma nii kummaliselt käitun. Hakkasin tunnistama uut algust. Siis ma sain aru, mis tähendab "õpi armastama". Kui ma Markust nägin, siis ma hakkasin teda aegamööda tundma õppima, ta meeldis mulle.

Esimene kord, kui ma lasksin Markuse enda korterisse, sadas lahinal vihma ja tegin ettepaneku, et ärgu  mingu koju, jäägu minu poole. Aga ähvardasin, et üks liigutus minu poole ja ta lendab koos aknaraamidega nelja tuule poole.

Markus oli terve öö pooleldi ärkvel end hoidnud, et käsi ka kogemata mulle vastu ei läheks.

Imestasin endamisi, kui loomulikult sujus elu järgmisel hommikul: Markus ärkas korteris, kus ta polnud varem käinud, ta tegi nagu enesestmõistetavalt kohvi, praadis munad, me sõime kõhud täis. T ütles, et peab nüüd auto järgi minema ja tööle minema, aga õhtul kell viis tuleb. Ja mina võtsin sama loomulikult, et mees tuleb õhtul koju, ma pean süüa tegema kella viieks.

Nõnda me kokku jäimegi. Alguses mõni tuttav proovis tögada, et käime nagu pubekad käestkinni. Aga tõepoolest, me käime senimaani sedasi. Meile meeldib.

Markuse jaoks teeksin ma kõike. See ongi armastus, et sa tunned rõõmu igast minutist, kui sa teda näed, kui sa temaga koos oled.

Enne seda ma ei ole isegi lastega seda tundnud. Jah, tuleb välja, et ma ei ole ka oma lapsi armastanud. Vähemalt mitte sel määral, nagu nüüd oskaksin  ja õigeks peaksin. Ma olen neid kaitsnud ja hoidnud, aga ma ei ole neid sel viisil armastanud. Ma tabasin selle ära siis, kui Markuse kaudu end avastasin.

Mulle on tuttavad öelnud, et Markusega koos olen ma hoopis teine inimene. Ma olevat nii palju muutunud, et mõni vaevu tunneb ära. tean, et Markus on samuti muutunud minuga koos elades.

Ma tunnen nüüd rõõmu elust. Kui kuule kedagi muretsemas näiteks palgakärpe või puuduva lemmiktoidu pärast, siis mõtlen mina, et see ei ole päris mure. Asjade asemel peaks keskendama tähelepanu elu elamisele, leidma inimestest rõõmu. Selle tõeni peab inimene ise kasvama.

Mu esimene mees jõi, suitsetas ja käis naistes, aga meil olid seatud piirid, mis kaitsesid mind ja kodu. Teine mees ei joonud, ei suitsetanud, ei vaadanud võõraid naisi, kõrgesti haritud - oli veel hullem kui esimene. Seega olen ühte ja teist elus kogenud, targemaks saanud. Ega ma oma meeste kohta halba sõna ei ütle, sest ma õppisin neilt hästi palju. Kunagi ei ole süü ühepoolne, ju ikka mina ka tegin valesid otsuseid. Oma osa oli minu kasvatusel, et pidasin varem meest perekonnapeaks. Nüüd mõtlen, et naine ja mees on võrdsed. Ei pea kõike tegema mehe tahtmis mööda, nii nagu tema õigeks peab.

Markusega koos olles tahan teha, et temal oleks hea. tema puhul nägin, et partner annab mulle kooselus midagi vastu ka. Siis mulle meenuski ammune käik astroloogi juurde.

Markuse käest olen küsinud, kas tema on õnnelik. temagi on avastanud, et pole oma esimest naist tõeliselt armastanud.

Meil Markusega on olnud majanduslikult raskeid aegu, aga me käinud teistele vingumas ega hakanud üksteise kallal närima.  Julgustasime teineteist, naerutasime teineteist. Mõtlemises on väga palju kinni.

Kui palju me tahame tegelikult teist inimest õppida? Meie ühiskonnas käib nii: armume, kohe kokku elama, kohe lapsed, kohe laenud, kohe majad, autod. Tähtis on elamine, õppimine. Just õppimise pärast saadetakse lapsed laia ilma elu uudistama ja alles pärast seda on aeg pere luua. Minul jäi see etapp vahele, sest läksin ruttu mehele.

Et elu nautida, pead lihtsalt nautima igat hetke, mis sulle antud on. Aga selleks on vaja õppida armastama ja ka seda teistele edasi andma. Proovige ja uskuge, see, mis te vastu saate, on hindamatu.

Ma ei tea, kas see on saatuses kirja pandud või kuidas iganes, aga ühte olen ma mõelnud - on mingi ülemine võim, mis juhib meid. Võib-olla on see elu ise.

Kes teab, kui mul poleks enne kahte nurjunud suhet, võib-olla ei oskaks ma kõrgelt hinnata seda elu, mida praegu elan.

Ma arvan, et see oli päris hea jutt, selline, mis paneb ikka veits mõtlema, miks elu läheb nii nagu läheb:)

Tsauuu!

Ma tean, et ma olen teile, kallid lugejad, juba päris palju lubanud, et kirjutan tihemini. Uskuge, ma olen nii palju sellele mõelnud..oehhh, kohe kuidagi ei jõua nii. Lihtsalt nii kiire on koguaeg, aga täna võtsin lihtsalt selleks aega, et vähemalt midagigi siia kirjutada:)
Ütleks nii palju, et läinud on hästi ja vb paljud ei näe mind enam väga tihti ja ma pakun sellest siiralt vabandust!!! Miks mind siis üldse näha ei ole? Esiteks on mul koolis lihtsalt nii mega kiire, tööd ka nii palju...

Mis siis vahepeal juhtunud on? ohh päris palju asju, kohe ei teagi millest alustada...Nagu enamus teavad siis on täieshoos laulupealinna saated ja nendega on siis ka ikka tegemist olnud. Ma tunnen, et minu kohus on Kohilat toetada, ning seetõttu püüan igal viisil seda ka teha. Siis ma viibisin ka ühel koolitusel "MoNo". See nimelt tähendab mobiilset noorsootööd, millest mulle koolis küll natukene räägiti, kuid mitte nii põhjalikult kui seal koolitusel. Üks mono liikitest on siis tänavatöö e. mine välja räägi noortega, imbu nende seltskonda, et neid aidata...Minu arvates on see päris hea idee ikka:D, sest kui ma nagu enda peale mõtlen, siis ei tule väga ette, et ma oleks kunagi läinud selle eesmärgiga kusagile tänavale, et noortetööd teha. Kuid nii palju kui ma olen aru saanud siis noortel on tegelikult väga palju muresid, millega nad ei saa pöörduda kellegi poole ja ma usun et ka neil oleks vaja kedagi, kes neid esiteks kuulaks ära, aitaks lahendust leida, mitte seda, et pandaks mingid piirangud peale ja ei leita probleemi algpõhjust, et edasi liikuda probleemi lahendamisele. Kuid kahjuks on neid juhtumeid lihtsalt liiga palju,kus arvatakse, et noortel on lihtsalt puberteet peal ja et nad kujutavad endale asju ette. Cmon kõigil on probleeme ja nendest ei tohiks mööda vaadata, sest iga väiksemgi probleem võib kasvada väga suureks ja siis on juba raskem sellest lahti lasta. Niiet kutsun teid kõiki üles aitama noori kellel seda hädasti vaja on. Märgake inimesi, muidugi see oskus ka omaette kuid ma usn ikkagi et see märkamatuks juba ei jää!

Lõpetuseks ma ei anna teile lubadust, et hakkan siia tihti kirjutama, sest ma vb ei suudaks seda lubadust pidada, kuid ma püüan seda tihemini teha:) Olge siis mõnusad:)

Back in business...AGAIN!

Hey raffas!!!

Long time no see indeed, and it's my fault!! Pole mahti saanud tõesti siia midagi kirjutada, päris busy ikka olnud..Kuid nüüd teen seda veits tasa.

Ehk siis alustame otsast peale. Suvi on möödunud peaaegu meeldivalt. Olen saanud puhata veits, külastanud sõpru, sugulasi. ohh, kui päris aus olla siis ma ei mäletagi kõike mida ma teinud olen. Olen proovinud palju puhata, ausalt olen, aga sellest suurt midagi vist välja ei ole tulnud kahjuks. Tervis pole kaa väga viis pluss olnud, kuid olen hakkama saanud:) Kuid ma tegelikult leian seda et positiivsus leevendab neid valusid, kui ma ise saan olla kaa positiivsem, siis on mul kaa vähem stressi, püüan vähem muretseda ajsade pärast mis ei puuduta mind - ma juba peaaegu olen teinud edusamme:)

Aga rõõmsamatel teemadel edasi. Olen väga palju mõelnud tuleviku peale, et mida ma siis tegema hakkan peale järgmist aastat. Oeh...mõtteid on väga palju. Tahaks minna Aafrikasse aastaks, et teha vabatahtlikku tööd ja see võiks juba täitsa võimalik olla, mulle pakuti võimalust järgmisel aastal minna ja mõtlesin, et kui minek on siis kraban kaa Anne kaasa, kuna ma tean et talle meeldiks sinna minna ja koos oleks täiega äge ma arvan:), muidugi ma ei ole maha matnud kaa võimalust minna Inglismaale õppima, ma kindlasti tahaksin kaa sinna minna, aga ma arvan, et kui Jumal arvan, et ma peaksin minema, siis ta leiab mulle ka selle võimaluse! Viimaks olen mõelnud ka juuksuri ameti peale, seda meeldib mulle väga teha (tänks Veronika, et toetad mind selles, it really means a lot to me), Kahju ainult et kõike korraga ei saa, tahaks korraga minna vabatahtlikuks, kui ka juuskuri ameti peale ja siis veel TPS-i lõpetada. Ohh tegelt tahaks teada mis plaanid Jumalal minu jaoks on?? Oleks ju palju kergem oma plaane seada.

Ja nüüd natukene ususlistel teemadel edasi:)! Ma nüüd ei tea kas see teie jaoks kaa Palve vastus on, kuid mina hakkan nii arvama, et on. Nimelt olen kaua palvetan selle pärast, et tahaks reisida ja Jumalale meelepärast tööd teha. Ning siis saabus õe tütre 3-mas sünnipäev. Sinna saabusid kõik sõbrad ja sugulased oma pisiperedega..Ning siis hakkas õe abikaasa tädi minuga rääkima:) Algas kõik sellest et ta arvas et ma olen hästi aktiivne jne (no nagu teada, pidas see fakt täitsa paika eksole), ning siis hakkas ta rääkima, et tal on tutvusi, nimelt Aafrikasse vabatlikuks minemisest ning siis ma mõtlesin, et see peab olema Jumala tahtmine. Tegelikult praeguseks ma olen suhteliselt kindel juba, et ma pean seda tegema, kuid eks aeg näitab, mida ma pean tegema! Ühesõnaga ütlen seda, et Jumal on täiega hea! Alati on ta minu kõrval ja juhib mind õigetele radadele. See ei olnud küll nüüd üks sõna:) kuid see on mõte, mida tahtsin teieni tuua!

Kallid, olge mõnusad ja nautige veel käesolevat suve, nii palju kui seda veel on:)

Teie,
Maiu!